VANUSE MÄÄRAMISE MEETODID

Aktualismi ja üleloomuliku lähenemisviisi vaheliste vaidlusküsimuste pőhiteguriks geoloogia ja bioloogia tőlgendamisel on iga läbiarutatud näite tegelik vanus. Inimene, kes usub jumalikku loomisesse, saab selles töös olla vabam. Ta ei ole sunnitud aina oma teooriat eelarvamustest lähtudes aktualisimi seisukohtadega kokku sobitama. Läänemaailma kontseptsioon maailma kőrgest vanusest sai alguse James Hutton'ilt (1726-1797), kes oma mőtted 1785. a. ka teatavaks tegi. Tema vaadete propageerimist jätkas Charles Lyell. Ringloogikaga postuleeritud fossiilide vanused vőeti aluseks geoloogiliste kihtide vanuse määramisel ja vastupidi. Kui efektiivsed ja täpsed need meetodid on?

Mitte-radioaktiivsed vanuse määramise meetodid on rajatud viiele oletusele:

1) Praegused geoloogilised muudatused ja sarnased muudatused minevikus on pőhjustatud samade jőudude poolt, muudatused toimuvad kogu aeg ühtmoodi (aktualism).
2) Igas pinnases oli alumine kiht enne kui ülemine ja esimene on seega vanem.
3) Igasugune jälg (märk) kihis on noorem kui kiht ise.
4) Kivimid on sama vanad kui nendes sisalduvad fossiilid (Darwini -Lyelli meetod).
5) Sarnaseid fossiile sisaldavad kivimid on sama vanad, hoolimata nende asukohast.

Mitte ükski neist viiest väitest ei ole tőestatav. Juba varem toodud tőendid räägivad neile oletustele vastu. Nüüd on proovide vanuse määramisel vőetud kasutusele kőige kindlama meetodina radioaktiivne meetod. Kőige tähtsamaks ja täpsemaks peetakse C14 määramise meetodit.

Iga süsinikku sisaldav aine sisaldab kolme süsiniku isotoopi: C12, C13 ja C14. Neist viimane on ainsana radioaktiivne. See jaguneb spontaanselt, andes ära kiire elektroni ( ja pőhjustades klőksu Geigeri loendajas ), muutudes ise lämmastikuks. Selle isotoobi poolestusaeg on 5700 aastat, mis ei ole ei füüsikaliste ega keemiliste meetoditega mőjustatav. Seetőttu vőib seda pőhimőtteliselt kasutada ajamőőturina, kui on vaid teada isotoobi algne ning praegune kogus ja poolestusaeg.

On täiesti arusaadav, miks leidis kasutamist just C14 meetod, - tarbivad ju kőik organismid süsihappegaasi CO2, taimed fotosünteesi ja loomad taimede kaudu. Biosfääris seguneb mitte-radioaktiivne C12 radioaktiivse C14-ga ja koos hapnikuga moodustub süsinikdioksiid. Kui taim vői loom sureb, siis C14 näitab meile umbkaudu, kui kaua see taim vői loom surnud on olnud. Teoreetiliselt on see lihtne, kuid praktikas rakendamisel kerkivad üles mitmed raskused. C14 - meetod nőuab vähemalt kolme liiki eeldusi, mis on lausa kontrollimatud:
1) et uuritav ese oleks küllalt puhas ja eemal aluselisest keskkonnast, juhuslikust kiirgusest, jne.
2) et C14 sisaldus biosfääris oleks aegade jooksul samaks jäänud - see aga ripub omakorda ära kolmest sőltumatust geofüüsikalisest faktorist:
a) et kosmilise kiirguse keskmise intensiivsuse periood korduks iga 8000 aasta tagant;
b) et magnetvälja tugevus Maa - lähedases ruumis muutuks umbkaudu sama aja jooksul;
c) et Maa ookeanide segunemine toimuks sama perioodi vältel.
3) et mitte-radioaktiivse CO2 sisaldus atmosfääris oleks konstantne -kui see näiteks oleks kunagi olnud 0,3 % 0,03 % asemel, siis oleks C12 olnud C14 suhtes 10 korda rohkem ja tegelikud vanused oleksid määratutest märksa nooremad.

Piibel osutab globaalsele veeuputusele, mis vőis mőjustada eelmiste eelduste 2) faktoreid a) ja b) ning mis jää- ja veekilbi abil hoidis eemale enamiku praegusest kosmilisest kiirgusest ning muutis ka tunduvalt maapinna ja ookeani pőhja reljeefi.

Ka kőik teised radioaktiivsed määramismeetodid algavad kontrollimatute eeldustega. Tähtsaim nende seas on ükskőik millise radioaktiivse kella käivitumisel valitsenud tingimuste kindlaksmääramine. Mőningad erandid välja arvatud, on vaid vulkaanilised kivimid nende meetodite jaoks täiesti sobivad, ent radioaktiivse mineraali kristallidega ning fossiile sisaldavad kivimid on väga haruldased. Et ühelgi teadlasel polnud vőimalik jälgida algseid tingimusi, siis tuleb need tingimused postuleerida. Seetőttu on aga määratud vanus täielikult sőltuv algsete tingimuste valikust. Donald Chittick pakub välja analoogia küünlaga, mille pőlemiskiirus (poolestusaeg) ja praegune pikkus (praegune radioaktiivse substantsi sisaldus) on teada. Küsimus: kui kaua on see küünal pőlenud? Vastus: algne pikkus jagatud pőlemiskiirusega. Küsimus: kui suur oli algne pikkus? Vastus: nii suur kui sa ise sobivaks pead - mitte keegi pole ju selle algpikkust näinud. Teiste sőnadega, algsed tingimused -nagu küünla pikkuski - tuleb ise oletada. Aktdualistlik mőtteviis mőjutab neid eeldusi tugevalt, kuid hilisemad uurimised on näidanud, et ajastud on tegelikult "nooremad" kui seda Lyell'i meetodi järgi arvata vőib.

Praktikas on C14-ga vanuse määramist olnud vőimalik ajalooliselt kinnitada 4000 aasta kestel, pärast seda piiri aga ütleb Dr. W. F. Libby, kes oma töö eest vanuse kindlaksmääramise meetodite väljatöötamisel sai Nobeli preemia: "4000 aasta taha ulatuvad egiptuse ajaloolised ürikud vőivad olla viis sajandit vanemad kui arvatakse. Esimene astronoomiline pidepunkt esineb neis ürikuis 4000 aastat tagasi; kőik vanemad daatumid vőivad seega olla ebatäpsed" (Science, Vol. 140, April 19,1963. Lk. 278-280).

Paljudel juhtumitel osutuvad uuritavad esemed palju nooremaks kui evolutsiooniteooria seda ette näeb. "Heeliumi ja stratigraafilised meetodid ei sobi kuidagi kokku eotseeni kastropoodide vanuse kindlaksmääramisel. Ometi on stratigraafiline meetod küllalt usaldusväärne." Heeliumi meetod teeb ajastud kakskümmend korda nooremaks kui seda näitab stratigraafiline meetod! (F. P. Fanale, O. A. Schaeffer, He-U. Ratios For Plenary, Tertiary Fossil Aragonites: Science, Vol. 149,July 16,1965).

Kerkivad esile veel teisedki probleemid, näiteks juhuslik kiirgus - teistkordne uraani lisandumine on selle meetodi puhul kőige tősisem probleem. Paljud molluskikarbid näitavad U234: U238 suhteid palju suuremana, ehkki nende vanuseks on kümnendik U-234 poolestusajast. Niisiis osutub näidis taas nooremaks kui ta tohiks olla.

Viimasel ajal on lisandunud teisigi tőendeid, mis nühivad algsetelt määrangutelt maha terveid sajandeid. Columbia ülikooli füüsikaprofessor Robert Gentry on uurinud mikroskoopilisi radioaktiivseid pőletusmärke mitmetes kristallilistes kivimites, näiteks vilkudes. Need on moodustunud radioaktiivse aine tsentrumist, mille alfa-kiirgus on muutnud ümbritseva kivimi kristallistruktuuri. Nende "pliokroistlike halode" järeldused osutavad Maa ootamatule tekkele ja seda tőenäoliselt üsna hilises minevikus! Et kivim ja radioaktiivne materjal pidid tekkima ühel ajal (need on sisse sööbinud, mitte settinud!) ja ei praegune radioaktiivsuse tase on mőődetav, siis osutus polloodiumi halo leidumine (poolestusaeg 138 päeva) suureks üllatuseks. See on küll ammu kaotanud radioaktiivsuse, kuid tőenäoliselt samaaegselt tekkinud uraani halod kiirgasid ikka veel alfa-osakesi! Kerkib küsimus - kui Maal kulus tahenemiseks ja jahtumiseks miljoneid aastaid, kuidas sai siis polloodiumi halo üldse tekkida? Kui mőlemad jahtusid miljoneid aastaid tagasi, miks oli siis uraani halo ikka veel radioaktiivne? Käesolevaks ajaks on leitud ka teisi lühikese poolestusajaga halosid ja need kujutavad "pikkade aegade" teooriale ületamatut takistust. Halo tekkimiseks on vajalik kivimi ja radioaktiivsuse üheaegne tekkimine, kuid kui Maa ei oleks tublisti noorem kui senini on üldiselt arvatud, oleksid lühikese poolestusajaga halod geofüüsikaliselt vőimatud. Gentry lőpetab hüüatusega: "Kas on vőimalik, et üks vanimaid kosmoloogilisi teooriaid osutub lőpuks siiski őigeks? Kas tőesti vőis Maa loomine toimuda käsu korras?" (Cosmology And Earth's Invisible Realm: Medical Opiniou And Review, Oct. 1967. Lk. 64-79).

< Tagasi

Järgmine peatükk >>>

Soovita antud lehte sõbrale