FOSSIILSED JÄÄNUSED

Kuidas moodustusid settelasundid? Kui iga kiht oleks settinud aegamööda tuhandete aastate jooksul, siis erosiooni agendid - nagu pakane, vihm, tuuletormid, voolavad veed ja teised looduslikud jőud - oleksid uuristanud igasse settekihti juba enne tsementeerunust ja järgmise kihi tekkimist oma augud ja voolunővad. Lähem uurimine aga näitab, et suuremal hulgal juhtumeist on järgmine kiht sadestunud eelmise peale ilma igasuguste erosiooni jälgedeta nende vahel. Suur Kanjon on massiivne näide - seal on sadade kilomeetrite ulatuses näha täiesti uhtunud kihte, kusjuures iga kiht on järgnenud eelmistele vőrdlemisi kiiresti. Mőned geoloogid, kes on nende formatsioonide uurimisega tegelenud juba aastaid, pakuvad ainuvőimalikuna välja globaalse ulatusega kiiresti liikuvate veevooluste kompleksi. Ka paljud teised vőtmefaktorid osutavad ootamatule katastroofilisele hävingule.

l) KIVISÖE MOODUSTUMINE - Triljonid tonnid taimi, millest suur osa on säilinud isegi lillede ja lehtedena, on kivisöe kujul maetud maa alla kőikjal üle kogu maailma. Selle kihi paksus on mőnikord kümneid meetreid. Kivisüsi moodustub ainult siis, kui taimed kiiresti uputatakse ja kaetakse paksu savi vői muda korraga, et tekkivat kivisütt kokku pressida ja őhuga kokkupuutumise eest hoida. Ei saa ka vőimalik olla, et seda ümbritsev maapind "aeglaselt kerkiks vői vajuks" (Lyell'i teooria), sest kivisöelademe säilimine nőuab täielikku puutumatust nii őhust kui erosioonist. Teiste sőnadega - ainus vőimalus kivisöe tekkimiseks on taimede kuhjumine ühte kohta vooluste abil, ladestumine ning kiire kattumine muda ja liivaga. Ilma selleta taimed kőduneksid ja muutuksid huumuseks. Kivisöe moodustumine vőib olla vőrdlemisi kiire ja headel tingimustel vőib see sündida mőnekümne aastaga, nagu mőningad hiljutised uurimised on näidanud.

"Turbaraba" - teooria, mida alternatiivse lahendusena pakkusid välja aktualistid, ei sobi meile paljudel pőhjustel. Kőige sagedamini mainitud Dismal Swampi turbaraba, mis on suurim maailmas, on veidi üle kahe meetri paksune, olles seega liiga őhuke, et moodustada märkimisväärset kivisöe kihti, kui see olekski vőimalik. Kuid mitte ükski turbaraba ei muutu oma madalamateski kihtides kivisöeks. Fakti, et turvas vőiks muutuda kivisöeks, ei ole me vőimelised tőestama mitte ühegi loodusliku protsessiga, samuti nagu sedagi, miks mőningais kivisöe leiukohtades on 75 ja enam kihti, kusjuures iga kiht koosneb meetripaksusest taimede kogumist. Kabelimatsu sellele teooriale annavad puutüved, mis leiti läbistamas mitmeid kihte. See teeb vőimatuks "kauakestvad ajastud".

2) FOSSIILIDE LEIUKOHAD - fossiilid on taimede ja loomade kővemad osad, mis on kivistumisel säilinud. Siia kuuluvad samuti jäljed pehmes mudas, mis on hiljem kivistunud. Olendid, kes tänapäeval surevad, kődunevad kiiresti ja muutuvad huumuseks vői siis pistavad raisasööjad nad kinni. Fossiili tekkimiseks peab organism ootamatu katastroofi - olgu selleks siis vulkaaniline purse, järsk külmumine vői veeuputus - tagajärjel mattuma. Mattumine peab olema kiire, et ei tekiks kődunemist. Loomade jäänused säilivad ainult sellises kohas, kus muda vői liiva sellele peale langeb. Teokarp saab säilida vaid siis kui vee ringvool on katkenud ja karp on kattunud liivakihiga, vői siis liiva tahkumisel kaltsiumkarbonaadi terade tsementeerumise tagajärjel. (Encyclopedia Britannica - Paleonthology).

Laialdast "fossiiliseerumist" ei toimu tänapäeval mitte kusagil maailmas, kuid minevikus on see toiminud lausa uskumatu aktiivsusega. Maailm on kaetud fossiilide surnuaedadega, kus on neid enam kui 100 000 liigist ja mőnedest leiukohtadest on leitud ligikaudu 10 miljardit isendit! Fossiilid kujutavad endast vőtit möödunu saladuste juurde, aga mis saladuse ta meie ees avab? See on ju darvinismi pidepunkt - "fossiilid annavad ainsa ajaloolise, dokumentaalse tőestuse, et elu on arenenud lihtsamatelt vormidelt koonilisematele" (Dunbar, Historical Geology. Lk. 47). Kuid millise tőestuse need fossiilid tegelikult annavad? Vastupidi tavalistele evolutsionistlikele arusaamadele on fossiilid üheks kőige kőnekamaks argumendiks just evolutsiooniteooria vastu!

Fossiilide hulgast pole avastatud ühtegi autentset "üleminekuvormi". Ka Darwin ise pidi seda tunnistama: "Geoloogias ei ilmne ühtegi järk-järgulist orgaanilist ahelat, see on üks pőhilisi vastuväiteid mu teooriale..." Ja veel: "Liikide vaheliste üleminekuvormide puudumine pressib kővasti mu teooriale peale." Vähemalt mingisugune vahepealne liik peaks ju nüüd, enam kui saja-aastaste otsingute järel "varajaste liikide" fossiilsete jäänuste ja enam kui kolme miljoni tänapäevase liigi hulgast siiski leitud olema! Isegi sellised eksemplarid, mis kalduvad kuhugi sinnapoole (näiteks Archaeoederux, mida varem peeti "puuduvaks lüliks", nüüdsete arusaamade järgi aga on "lőplik", hiljem väljasurnud olend, kellel olid tiivad soomustatud naha asemel) ei anna sellele teooriale rohkem tuge kui näiteks Austraalia platüpus, kes vőiks ju olla "lüliks pardi ja saarma vahel".

"Paleontoloogia on evolutsioonile vaenulikuks tunnistajaks, varasemad fossiilid igast seltsist ja klassist ei ole poolarenenud, vaid neil on oma klassi ja seltsi pőhilised tunnused." (Douglas Dewar, inglise loodusteadlane ja kunagine äge evolutsionist, "Why We Believe In Creation". Lk. 312).

"Vaadeldes fossiilse floora pőhilisi gruppe näeme me, et kindlates ajavahemikes on nad oma mitmekesisuses ja täies őitsengus äkki olemas. Puudub igasugune muutus. See räägib hävitavalt evolutsiooniteooria vastu... Kőik mu uuringud on viinud uskumatutele vastuoludele... vastavalt nendele tuleb evolutsiooniteooria täielikult hüljata... see on raskeks takistuseks bioloogilistele uuringutele. Minu katsed evolutsiooni eksperimentaalselt tőestada, minu töö rohkem kui nelja aastakümne kestel on täielikult läbi kukkunud." (Dr.Herberts Nilson, botaanikaprofessor Lundi Ülikoolis Rootsis, pärast eluaegset geneetika ja fossiilide uurimist).

Paljud fossiilid on leitud kihtides täiesti "segi paisatuna", näiteks inimese jalajäljed 250 miljoni aasta vanuses kaljus!

Selliste, üsna sageli esinevate leidude seletamiseks on vaid kaks vőimalust:
l) kaasaegne inimene elas juba varasematel evolutsioonietappidel;
2) ajalugu tuleb inimese vanuseni kokku tőmmata!

Aktualistlikule geoloogiale pole aga kumbki neist vastuvőetav. Albert C. Ingalls ütleb: "Kui inimene eksisteeris juba kivisöeajastul, siis on kogu geoloogia vale ning geoloogidel ei jää üle muud kui elukutset vahetada ja maaparandajateks hakata. Kuid siiani vaidleb teadus vastu, et need müstilised jäljed on jäetud inimese poolt..." ("The Carboniferous Mystery", Vol. 162, Scientific Monthly, January 1940. Lk. 14).

Dinosauruse ja hiiglasliku inimese jalajäljed lőigati välja ühest ja samast kriidiajastusse kuuluvast kihist Gleu Rose'i lähedal Texases. See leid on hämmastav, sest need hiidsisalikud pidid juba 70 miljonit aastat enne inimese tekkimist olema välja surnud! (Natural History, May 1939. Lk. 255). Tagasihoidlikult on avaldatud arvamust, et need jäljed on indiaanlaste "salakavalad uuristused" vői mőne senitundmatu mammuti jäljed. Vői näiteks on leitud fossiilne inimese pealuu kivisöest, mis on pärit kaugest hämarast minevikust, kus inimest ei oleks tohtinud üldse olemas olla! Vői on seegi juhuslikult indiaanlaste "salakaval uuristus"? (Otto Stutzer, Geology of Goal, Un. Chicago Press, 1940).

3) ELAVAD FOSSIILID - Evolutsiooni pőhilise eelduse järgi omavad eluvormid kalduvust muutuda. Kuidas aga seletada paljusid taimi ja loomi, kelle esivanemad nägid miljoneid aastaid tagasi välja samasugused nagu nemad ise? Vaadelgem järgmisi avastusi:

a) COELACANTH - vihtuimne (kala), avastatud 1938; seda peeti miljoneid aastaid tagasi väljasurnuks, "kuid nüüd on teada, et miljoneid aastaid on vihtuimsetel olnud sama kuju ja struktuur. See on jällegi üks müsteerium, mis paneb evolutsionistid kukalt kratsima" (James Millot;
Scientific American, December 1955. Lk. 37).

b) Tarakanid - "On tänapäeval väga samased oma suguvendadele, kes elasid 250 miljonit aastat tagasi!" Harilik must sipelgas on leitud 70 miljoni aastase fossiilina..." Putukas on miljonite aastate kestel jäänud üldiselt samaks. Kőik putukate seltsid olid esindatud juba sőnajalametsades. Mőned liigid on 70 miljoni aasta kestel jäänud täpselt samasuguseks (Insectes In Ambcr, Scientific American, Nov. 195. Lk. 60-61, 57, 58). 170 miljoni aastased fossiilsed kiilid sarnanevad tänapäeva kiilidele peaaegu absoluutselt (The Dragon - Fly Fossel On Wings: Scientific Digest: May 1961. Lk. 6). Miks pole siis selle aja kestel toimunud mitte mingisuguseid olulisi muudatusi?

c) Süvavee mollusk (trilobiit, neophilina galatheae) leiti kolme kilomeetri sügavuselt Kesk-Ameerika ranniku lähedalt, tema fossiilseid sugulasi on leitud 350 miljoni aasta vanustest kaljudest. Omamata mingisugust kalduvust evolutsioneeruda, on nad jäänud pőhiliselt samaks. Miks nii - on ju neil olnud küllaldaselt "aega"? (Science. Vol. 126 July 26, 1957. Lk.158).

d) TUANTARA (sphenedon) - "Juura ajastust pärit roomaja skelett on tänapäeval elavale tuantarale niivőrd sarnane -150 miljoni aasta kestel ei ole toimunud mingeid märkimisväärseid muudatusi." (The Tuantara -Why Is It A Lone Survivor, Charles M. Bogert, Scentific Monthly, March 1953. Lk. 167). Kui märkimisväärne nii väikese "valikulise voimega" olendi kohta, säilida olelusvőitluses kuni käesoleva ajani; ja veelgi rohkem paneb imestama, et ta on säilinud muutumatult!

"Pikad ajad", mis on vajalikud evolutsiooni hüpoteesile, on vaidlustatud "elavate fossiilide" poolt, sest miljoneist aastaist hoolimata on nad jäänud muutumatuks. Aastal 1910 leidis Charles B. Walcott, Briti Kolumbias Fieltsi lähedal Wapta mäe nőlvadel kaljusängi, mida määratleti kesk-kambriumisse kuuluvaks (500 milj. aastat vana) ning kust leiti 130 hästisäilinud fossiilset eksemplari. Kőikide hämmastuseks oleks paljud fossiilid sobinud ujuma ka tänapäeva merre! (Historical Geology, Dunbar. Lk. 122-124). Poole miljardi pikkune ajavahemik peaks olema küllaldane mőningasega evolutsiooni toimumiseks! Loodus on täis taolisi näiteid ja neid leitakse üha juurde (gingopuu, sekvoiad, meresisalikud, krokodillid).

Evolutsiooniteooria ei anna eelpool toodud kolmele "fossiilsele" faktile vastust. Fossiilid kujutavad endast väljendusrikast tunnistust Darwini teooria vastu, mitte aga selle poolt. Leidub küllaldaselt koertsiivseid tőendeid, et lükata ümber makroevolutsiooni. See jätab meile vaid ühe alternatiivi, mis tősi küll - vőib olla lugejale vastuvőetamatu, kuid seda mitte teaduslike vői faktiliste pőhjenduste tőttu. Piiblis leidub üleloomulikult pőhjustatud ülemaailmse katastroofi kirjeldus, mida alljärgnevalt ka analüüsiksime, näitamaks kui hästi sobib see tänapäevaste geoloogiliste ja geofüüsikaliste andmetega. Enamikule geoloogidele vői bioloogidele pole iialgi antud vőimalust vőrrelda seda kirjeldust aktualismi ja darvinismi viltuste seisukohtadega.

Piiblilik vaatenurk ei nőua ausalt uurijalt midagi muud kui vaid kahte eeldust:

1) Tőde on olemas ja me vőime seda tunnetada.
2) Jumal on olemas ja Teda vőib tunnetada Tema töö vői ilmutuse kandu.

Ei ole mingisugust teaduslikku pőhjust mitte uskuda Ülimasse, Täiuslikku Jumalasse, kellel on meelevald sekkuda oma loomingusse. Ärgu ükski uurija heitku seda alternatiivi kőrvale, keeldudes massiarvamuse vői intellektuaalse uhkuse tőttu vastavaid tőendeid läbi vaatamast. Fakte vőrreldagu faktidega ja eelarvamused ärgu takistagu objektiivset järeldust.

< Tagasi

Järgmine peatükk >>>

Soovita antud lehte sõbrale