2. GEOLOOGIA

Kas geoloogia annab meile mőne kindlama tőendi toetamaks Darwini teooriat? Fossiilsed säilmed on vahest ehk see kőige enam väljapakutud geoloogiline "tőend". Paljud viimase aja geoloogilised leiud on aga esitanud väljakutse mitmetele vanadele teooriatele ning tekitanud suure lőhe just "kivist tőendite" ja evolutsiooniteooria vahele.

Et seletada "järk-järgulist muutumist" Darwini teoorias on vajab väga palju aega. See on silmnähtav, et selliseid muudatusi tänapäeval eriti suures ulatuses ei toimu. James Hutton tői geoloogiasse "aktualismi" printsiibi, mille järgi olevik on vőtmeks mineviku saladuste avamisel. Selle pőhjal saab geoloogilisi protsesse seletada vaid selliste järk-järguliste formatsioonide kaudu, mis on tegevad ka tänapäeval - näiteks erosioon ja settimine. Selle alusel őpetab geoloogia, et maa aeglasele tőusule merest järgneb taas vajumine, seega jääb välja katastroofivőimalus, mis kunagi vois maad vapustada. Selle teooria agaramaid populariseerijaid oli sir Charles Lyell ja selle mőju on tunda ka Darwini töödes. Kuid "geomorfoloogia sajand", mis otsis seletust Loomisloole, ei ole suutnud seletada enamikke maakeral leiduvaid pinnavorme "(Richard Hartshorne, Pcrspeclive of the Nature of Geography, Chicago, Rand McNalIy, 1959; Lk. 91). "On ilmne, et iga sellise teooriaga on midagi kapitaalset viltu. . ." (Adrian E. Sccidigger, Principles of Geodynamics, Berlin,1963.Lk.288).

Geoloogias on aeg jaotatud kuueks pőhiliseks aegkonnaks, mis omakorda jagunevad ajastuteks ehk epohhideks. Praegusel ajal arvestatakse kivimi vanust mitte mineraalse ehk litoloogilise struktuuri, vaid selles sisalduvate fossiilide järgi. Kivimeid, mis sisaldavad lihtsamaid fossiile, peetakse vanemaks kui neid, mis sisaldavad keerukama ehitusega fossiile. Siin saab ilmsiks kivimite ja fossiilide määramiseks kasutatav ring-loogika - kumbagi kasutatakse teise tundmaőppimiseks. Ja ometigi ei ole geomorfoloogial oma saja- aastase eksisteerimise vältel őnnestunud aktualismile toetudes seletada paljusid nähtusi. Hoolimata geokronoloogilise skaala elegantsist ja lihtsusest, häirivad uurijat ometi tegelikud faktid:

1) Ajastute skeem on paljalt hüpoteetiline, looduses pole sellest jälgegi. Ajaperioodi pikkus igas ajastus on samuti oletatava kestvusega, selle aluseks on vőetud kogu maailma kivimikihtide maksimaalne paksus ning kihtide summa. Ühes paigas on väga harva leitud üheskoos üle 3-4 kivimikompleksi. Harilikult on vőetud aluseks üks kivim, mis sisaldab teise kivimi jälgi. Kogu fossiile sisaldava kompleksi paksus arvatakse olevat kuskil 150 km ümber, kuid kuskilt pole leitud kivimit, mille paksus oleks üle 3-4 km. Suurtel maa-aladel on settekivim vähem kui kilomeetri paksune, kusjuures üksikud kihid on vähem kui 300 m paksused!

2) Selle teooria abil tőlgendatud ajastute süsteem on täis hämmastavaid üllatusi. Väga tihti lasuvad "uued" kivimikihid otse miljonite aastate vanuste kivimite peal ja vahepealne kivimikiht puudub. Mőnikord istuvad "vanad" kihid üliőnnelikult "uute" peal, mis aga peaksid olema neist miljoneid aastaid nooremad! See kőik on geoloogiale senini suureks mőistatuseks, aktualistid pole leidnud sellele ühtki ratsionaalset seletust. Näiteks paljudes kohtades (India, Lőuna-Ameerika jne.) ei sobi tänapäeval kasutatav geokronoloogiline skaala mitte kuidagi, sest iga üksik kivimite süsteem istub siin kőigi mugavustega otse aluskivimi peal.
Teooriaid, mis vőiksid seda probleemi lahendada, on esitatud suure innuga - näiteks "ümberpaigutatud geoloogiliste ladestuste teooria" - kuid need vőivad parimal juhul seletada vaid väikesi nihkeid. Kes aga on uurinud ebakőlasid, mis haaravad tohutu suuri massiive, ei vői tősiselt öelda, et olemasolevaid fakte vőiks kergekäeliselt seletada "järk-järguliste, loomulike" protsesside kaudu. Mőned sellised "ümberpaigutatud lademed" haaravad sadu ja isegi tuhandeid ruutmiile. Ühe sellise lademe kaal (Lewis'i lade) on umbkaudu 800 000 000 000 000 tonni!
Mitte ükski meil tuntud looduslik jőud ei suudaks selliste ümberkorraldustega toime tulla; sellised tohutud massiivid kujutavad endast mehhaanilist probleemi, mida pole iialgi suudetud lahendada (William G. Pierce; Bulletin of American Association of Petroleum Geologists; Vol. 41, April 1957. Lk. 596). On üsna lihtne näidata, et sellise massi transportimisel tekkiv nihkepinge nurjaks kogu ettevőtmise ja jätaks seotud massi asemele paljad tükid.

Kuidas vőiksid sellised faktid "mahtuda" sellesse kulunud teooriasse! Lisagem veel, et paljudel juhtudel (näiteks Heart Mountain'i lade) pole olemas sellist alust, millelt oleks libisemine vőinud toimuda. Samuti pole kahe "ümberpaigutatud" kihi vahel praktiliselt näha mingeid hőőrumise, lihvimise vői libisemise jälgi.

Tihtipeale vőivad "vanemad" kivimid olla füüsikaliselt sarnased "noorematega", mis aga peaksid ju olema pehmed ja konsolideerumata, on aga tegelikult sama kristallilised ja metamorfsed nagu "vanemadki". Pealegi - kui aktualistlikud seletused oleksid őiged, siis peaks settekivim olema juba settinud, nii nagu ta "kogu aeg" on settinud. Ometigi...
a) Settekivimite settimist ei ole senini veel täheldatud kusagil mujal, kui vaid mőnes üksikus deltas ja jőesuudmes. See ei toimu ookeani pőhjas, nagu varem arvati. Ookeani pőhja on sadestunud ainult őhuke mudakiht, őhem kui üldse arvata vőidi. See ei saa moodustada settekivimit. "Miks see nii on, on ka veel praegusajal lahendamata probleemiks" (E. L. Hamilton, "The Last Geographic Frontier" Scentific Mouthly, Vol. 85, Dec. 1957. Lk. 296).
b) Seesama muda moodustab kővakspressituna ränikivi taolise aine, millest suurem osa on merefauna ja -floora mikroskoopilistest jäänustest koosnev kilt, mis ei sarnane ei liivakivile, savikildile ega ka lubjakivile, mis on tuntumad settekivimid maa peal. Mitte üheltki kontinendilt pole leitud settekivimit, mis oleks osutunud tahkunud mudaks.
c) Lyelli teooria on täiesti vőimetu seletama rohkeid tőendeid, mis osutavad kunagi maal toimunud globaalsele katastroofile:
* millised jőud vőisid sünnitada uskumatu vőimsusega vulkaanilise aktiivsuse, mille tagajärjeks on rohkem kui tuhandeid kilomeetreid hőlmav tardkivimi massiiv Kanada ja Alaska rannikul, samuti India kuulus Decca platoo;
* et erineva "vanusega" settekivimid lamavad hubaselt otse vulkaanilise päritoluga kivimite vahel;
* kust tulid tohutud maanihked, mis kallutasid, kergitasid ja kurrutasid tohutuid kaljumassiive, muutes neid mägedeks ja arvatavasti madaldasid merepőhja, mille tagajärjeks on uppunud saared ja veealused kanjonid;
* geosünklinaalide päritolu ja jätkuv settimine, mis nőuab mitmesaja meetri paksust settekivimite kihti, tooraine allikat, kust settimisprotsess alguse saab;
* mőőtmatute kiltmaade, kuivade kanjonite, "rippuvate" orgude, kuivade koskede, kaljuääristega basseinide ja paljude muude nähtuste olemasolu.

< Tagasi

Järgmine peatükk >>>

Soovita antud lehte sõbrale