PÜHAKIRI JA OPONENDID

Pühakiri ei őpeta "liikide kinnistatust" sel lihtsal pőhjusel, et keegi ei tea, mis on liik (R. E. D. Clark). Geneetilised uuringud on näidanud, et geenide ja kromosoomide muudatused vőivad anda hübridiseerimisel mitmesuguseid variatsioone, mida tihti peetakse "uuteks liikideks". Loomislugu väidab, et "kőiki elavaid olendeid saagu palju nende liikide järele" (mainitakse loomisloos seitse korda). Teiste sőnadega, adaptsioone ja variatsioone vőib sündida pikema perioodi jooksul, vastavalt muutustele mis toimuvad liigi keskkonnas, kusjuures liigi pőhiomadused jäävad muutumatuiks. Piibel eitab sugukondadevahelist ristumist, mis on darvinismi pőhiline, kuid tőestamata eeldus. Kőik kaasaegsed tőendid näivad kinnitavat loomislugu: perekondi ei saa ristata, liigid perekondade piires on väga piiratud oma ristumisvőimaluste poolest ja on täiesti vőimatu erinevatest perekondadest loomi omavahel ristates uusi "liike" luua...

Nii ei annagi Piibel ühtset sugupuud, kus kőik vormid oleksid omavahel seotud nagu darvinismis, vaid terve metsa, kus iga puu on loodud eraldi üksusena, kuid geneetilise potentsiaaliga et varieeruda oma "okste" osas. "Okste" poolest vőib igal puul esineda huvitavaid muutusi, kuid ükski puu ei saa teisega "abielluda" ega anda radikaalselt erinevaid liikide kombinatsioone. Ilmselt omavad mőned loomad inimesest suuremat potentsiaali varieeruda. Näiteks koeri on vähemalt 200 tőugu. Loomisloo pőhjal on vőimalik ristata eri tőugudest koeri, kasvatada suuremaid vői väiksemaid sorte, aretada paksema vői hőredama karvaga koeri, kuid mitte iialgi ei ole vőimalik paaritamine teisest liigist loomaga. Geneetilised uuringud - olles kaugel darvinismi toetamisest - on toonud selle vastu päevavalgele uusi andmeid. Uuringud on näidanud, et uus tekib olemasoleva geneetilise materjali kombinatsioonist ja selle vähenemisest. Need faktorid vähendavad tegelikult looma eluvőimet. (Ernst Mayr, Animal Special aud Evolntion, 1963. Lk. 517).

Et selliseid äärmusi liikide seas darvinismi pőhjal seletada, pakutakse välja mutatsioone kui ainsat alternatiivset vőimalust, sest Mendeli seadused ei toeta oma tőenditega mitte kuidagi varieerumist ainult kindlates piirides ja ainult "oma liikide" järgi. Mutatsioon on ainuke bioloogias teadaolev pärilik arenguvőimalus, kuid ei ole veel olnud juhust näha looma siseehituse keerukamaks muutumist mutatsiooni tulemusel vői siis täiesti uue struktuuri tekkimist ega isegi mőne radikaalse lihtsustumise toimumist, sest et...

1) Paljud niinimetatud "mutatsioonid" on osutunud lihtsalt retsentseteks pärilikeks joonteks, mis on sobivate vanemate korral äkki ilmunud. Mitmed bioloogid peavadki kőiki "loomulikke" mutatsioone retsentseteks pärilikeks joonteks. Väga raske on tőestada, et toimunud on tőeline muutus, mitte olemasolevate geenide rekombinatsioon.

2) Siiani on kőik vaadeldud mutatsioonid - nii loomulikul kui ka laboratoorsel teel saadud, - organismile kahjulikud vői kogunisti surmavad. Geenide kontrollmehhanismist teame me tänapäeval väga vähe. Iga geen kujutab endast 100 000 aatomist koosnevat imekeerulist süsteemi, mis on vőimeline mitte ainult iseennast reprodutseerima vaid ka kontrollima keerulisi keemilisi reaktsioone, mis arendavad elu struktuurorganeid. Ettekavatsetud vahelesegamine toob endaga kaasa muudatusi ja pole raske mőista, miks tulemused on alati kas neutraalsed vői patoloogilised. Kui sel viisil saavutatud mutatsiooni ristata originaaltüübiga, on tulemus enamikul juhtudel retsessiivse, see ei jää püsima, vaid tőrjutakse välja. Nagu näha on raske mőista, mille toel püsib Darwini kontseptsioon "tugevamate säilimisest".

3) Uue liigi tekkimine nőuaks tuhandeid iseseisvaid mutatsioone! George Gaylord Simpson on arvutanud välja viie üheaegse mutatsiooni tőenäosuse ühes indiviidis keskmise mutatsioonisagedusega (mis on üks sajast tuhandest ehk O, 00001), juhul kui iga mutatsioon kahekordistaks teise mutatsiooni toimumise tőenäosuse samas rakus. Saadud tulemus oli 10/22 ehk 0,0000000000000000000000001! Juhul kui elusorganismide arv oleks sada miljonit ja iga pőlvkonna eluiga üks päev, vőiks selline sündmus nagu 5 üheaegset mutatsiooni tulla ette üks kord 274 miljardi aasta jooksul! Korruta see arv veel maailmas leiduvate taime- ja loomariikide tohutu summaga ja sul pole raske taibata, miks juhuslikud mutatsioonid ei anna alust evolutsiooniteooriale.

< Tagasi

Järgmine peatükk >>>

Soovita antud lehte sõbrale