ELU PÄRITOLU

Elu katab maakera tuhandetes liikides lőpmatu hulga keeruliste vormidena . Kust pärineb elu? Vőrdle kaht pőhilist vőimalust:

1. "Alguses lői Jumal taeva ja maa. Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hőljus vete kohal" (l. Mo. 1,1-2).

2. Ükskord...vőib-olla ehk 2,5 miljardit aastat tagasi sattus üks nukleiinhappe molekul kőrvetava päikese all juhuslikult olekusse, mis vőimaldas mingil moel teostada teise samasuguse molekuli teket" (Isaac Asimov).

Evolutsiooniteoorias on pőhiliseks spontaanne tekkimine, vanim, kőige sagedamini ümberlükatav ja ikka veel püsiv naturalistlik teooria. Aristotelese päevist tänini peavad paljud inimesed seda täiesti piisavaks selgituseks elu päritolule, kuigi tohutu hulk teaduslikke andmeid on sellega vastuolus.

Viimasel ajal on tekkinud liigagi palju neid, kes vehklevad loosungitega elu ja inimese päritolust ilma igasuguse teadusliku aluseta, sarnanedes niiviisi kahtlaselt mőningate "pimedale" usule, mida nad ise pőlgavat. Ükski usk pole väärt oma järgijaid, kui tema dogmad ja tőekspidamised ei kannata lähemat uurimist ja oleks ülim aeg teooriad, mida paljud fanaatiliselt järgivad, proovile panna.

Järgnevate tőendite abil püüame seda teha:

l) KEEMILISED TŐENDID - paljud bioloogid kipuvad unustama, et evolutsiooniteooria probleem on kőigepealt keemiline. Mis puutub materialistlikku teadusesse, siis ei koosne elavad olendid "pärilikest protsessidest" ja "looduslikust valikust", vaid keemilistest molekulidest ja seega on organismid molekulide omaduste tőttu nii füüsiliselt kui bioloogiliselt piiratud. Evolutsiooniteooria pooldaja seisab nüüd fundamentaalse probleemi ees: kuidas tekkisid sellised suured ja tohutult keerulised molekulid? Kuidas said need ilma igasuguse kőrgema juhtimiseta areneda järjest keerukamateks? Oletus, et sellised muudatused toimuvad just sellepärast, et neid organismile vaja on, on sama absurdne kui väide, et käekell ei vaja konstrueerimist - selle olemasolu vőib väga kergesti seletada lihtsa tősiasjaga, et inimene vajab kella.

Viimase aja uurimistööd biokeemias on näidanud, et "elav aine" teostab keerukaid biokeemilisi sünteese, konstrueerimaks lihtsamatest kemikaalidest vajalikku ainet. Sellised kőrge keerukuseastmega sünteesid vajavad tihti kuut vői enamat astet ja igaüks neist toimub vaid keeruka ehitusega ensüümide juuresolekul. Seejuures vőib aga vaheetapil tekkiv substants olla organismile täiesti mittevajalik. Kuidas oskab see aine jätkata oma arengut lőpuni? Tervik funktsioneerib täiuslikult, kuid üksikosad on vähese kasuga vői täiesti kasutud. Ensüümide uurimine on näidanud, et nende moodustumine sőltub teiste ensüümide juuresolekust,seega ei ole mitte mingit vőimalust, et elu tekkis iseenesest! (Dixon and Webb, Enzymes, Academic Press, N. Y. 2nd Edition 1964, lk. 665).

Edasi peab moodustuma rakumembraan, et hoida koos reageerivaid komponente - vastasel korral laguneksid need laiali ja saabuks surm. Kuid rakumembraan kujutab endast keerulist süsteemi! Kuidas saab see membraan tekkida ilma eelneva membraanita, mis reageerivaid komponente membraani tekkimise ajal koos hoiaks? Libedad väited iseeneslikust tekkest vajavad hoolikat läbivaatamist. Isegi algne elu ühik, paljas portoplasma pole siiani puht-keemilises reaktsioonis alistunud ühelegi katsele, see näib olevat segu väga paljudest keerukatest orgaanilistest ainetest, mis omakorda koosnevad neljateistkümnest vői enamast elemendist. Kui isegi biokeemikutel pole őnnestunud sünteesida portoplasma kőiki komponente -ja seda vaatamata molekulaarbioloogia plahvatuslikule arengule - siis ei ole eriti arukas rääkida "juhuslikust valikust" ja "iseeneslikust arengust", vähemalt mitte nii kergemeelselt.

Stanley Milleri elektrilise lahenduse eksperimendid suletud süsteemis,
mis sisaldasid metaani, ammoniaaki, vesinikku ja vett, on loomulikult köitvad, kuid mitte märkimisväärsed ega üllatavad. Kuna tingimusi hoolikalt juhiti, oleks olnud hämmastav, kui poleks tekkinud mőningaid orgaanilisi ühendeid - näiteks aminohappeid. Maa moodustumise varases järgus oli selliste tingimuste olemasolu termodünaamiliselt vőimatu. See nähtub analüüsidest, mida on tehtud iidsete kivimite orgaanilise aine sisalduse kindlakstegemiseks. Maal ei olnud Milleri eksperimendi tingimusi. (133 Int.Meet, A. Chein. Soe. April, 1958).

2) MATEMAATILISED TŐENDID - 1967.a. novembris avaldati ajakirjas "Scientific Research" pealkirjaga "Ketserlus bioloogias - matemaatikud uurivad darvinismi" Darvini ideede huvitav matemaatiline analüüs. "Evolutsiooniteooria matemaatilisele analüüsile toetudes väidavad matemaatikud, et selles on mőndagi viltu: mőningates valemites on loogikavead, mőned väited on aga hoopis mőttelagedad."

Juba aastaid on laialdast toetust leidnud filosoofilised ja metodoloogilised vastuväited evolutsiooniteooriale ja räägitakse, et samad probleemid kummitasid juba ka Darwinit ennast. Kas elu komplitseeritust saab mőista kui juhuslike muutuste resultaati, kus ellu jäävad sobivaimad (darvinism) vői need, kes jätavad rohkem järglasi (neodarvinism)? Kas loodusliku valiku jaoks on olnud küllalt aega? Matemaatikud ütlevad: "Ei!"

Isegi kui oletada, et universum on kümme miljardit aastat vana (ilmselt väga suuremeelne oletus), EI JÄTKU LIHTSALT AEGA, et inimese ehituse keerukuseastmele vastavad struktuurid jőuaksid välja kujuneda. Kui palju aega oleks tarvis kaasaegse auto (150 000 - 200 000 osa) vői raali (üle miljoni osa) tekkimiseks juhusliku valiku teel? Ometi on mőlemad vőrratult lihtsad vőrreldes inimesega, kelle ajus on näiteks 10/9 rakku, kehas aga 10/14 rakku ja iga rakk on keemiline, ligemale 10/6 molekulist koosnev kőrgelt organiseeritud süsteem, kus iga molekul vőib sisaldada 10/3 jagada 10/4 aatomit. See tähendab, et igas kehas on 10/14 x 10/6 x 10/3 ja isegi rohkem "osa". Kui Universumi vanus oleks kümme miljardit aastat, siis on selle vanus sekundites kőigest 10/17 sekundit. Kui me ka paneksime kőik vajalikud aatomid omavahel reageerima kiirusega üks őige kombinatsioon sekundis, siiski ei jätkuks AEGA, et juhuslikult valmistada inimesesarnast olendit, ja seda isegi mitte siis, kui sellega oleks alustatud universumi algusest!

Vaadelgem ühe proteiinimolekuli teket. Ükski isik, kes on iial proovinud sünteesida ühte neist gigantsetest molekulidest, ei saa nii kergelt rääkida taolise keerukusastmega aine ülesehitamisel "juhusest" kui peamisest faktorist. Näiteks selleks, et sünteesida 124 aminohappest koosnevat ribonukleiinhappe ahelat on vaja 369 erinevat reaktsiooni, mis omakorda koosnevad 11 931 astmest. Du Nouy peab ühe tüüpilise 3000 aatomist koosneva proteiinimolekuli tekkimise tőenäosuseks ühe vőimaluse 2,02 x 10231 kohta, mis on praktiliselt null. Isegi kui elemendid ühineksid valguse kiirusel, kuluks ikkagi vaid ühe elu aluseks olla vőiva proteiinimolekuli tekkimiseks 1O astmes 234 miljardit aastat. Seejuures oleks see veel elutu proteiinimolekul. Kogu kaasaegne teooria on aga rajatud tőenäosusele. Ei ole teada, kust votab evolutsiooniteooria vajaliku aja oma väite tőestuseks.

3) FÜÜSIKALISED TŐENDID - "Ma usun, et me hakkasime kasutama lőputuid kőrvalepőikeid, pőgenemaks järelduse eest, et isetekkimise tőenäosus on null. Just selline järeldus nähtub Wigneri klassikalise kvantmehaanika käsitlusest. Sellised pőiklemised nőuavad aja ja materjalide (monomeeride) lőputut olemasolu, sellistel tingimustel oleks vőinud sündida isegi kőige ebatőenäolisem. Seda siis, kui kasutame tőenäosust ja mottetuid statistilisi kaalutusi. Vőttes aga arvesse aja ja mateeria kohta käivaid kontseptsioone, muutub tőenäosuse kontseptsioon kehtetuks. Sellise loogika abil vőib tőestada kőike." (Peter T. More " The Folly of Probability" Origins of Prebiological Systems, Academic Press, N. Y. 1965. Lk. 45).

Iseeneslik tekkimine on otseses vastuolus ühe kőige pőhilisema füüsikaseadusega, mis väidab, et igasuguses suletud süsteemis, kus toimub energia muundumine, energia kasutegur alati väheneb, ehkki energia koguhulk jääb muutumatuks. Selle seaduse otsene rakendus - morfolüüsi seadus (struktuuri nőrgenemise seadus) - kehtib kogu universumis, kőikides korrastatud süsteemides. See tähendab, et ühelgi vaatlusel pole täheldatud loomulikku, sünnipärast kalduvust et süsteemi organiseeritus tugevneks ilma välispidise abita. Entroopia universumis suureneb - toimub üleüldine degradatsioon kőrgemalt organiseerituselt madalama suunas, korrastatult korrastamatule (R. E. D. Clarke - Darwin, Before aud After, Pateruoster Press, 1966, Chapter 8).

Katsalski on oma kirjutises "Tasakaalustamata dünaamika" näidanud, et termodünaamika teine seadus kehtib ka elusorganismide kohta (Int. Science and Technology, Oct. 1963. Lk. 43-49). Kuidas saab üks kahekümnenda sajandi teaduse ja tehnika kőige fundamentaalsemate seadustega otseselt vastuolus olev teooria küll nii laialt levinud olla?

Peale kőige muu puudub evolutsiooniteoorial veel ka biokeemiline mehhanism, mis annaks mingi loogilise aluse elu ilmselt intelligentsele organiseeritusele. Darwini-aegsed soovitused on tänapäeval teaduse poolt ümber lükatud ning enamus biolooge on need hüljanud. Lamarck'i "pärilikke omadusi" ei vőta enam keegi tősiselt. Kui Darwini eluajal oleks tuutud Mendeli geneetikaseadusi, oleks ka ta ise loobunud oma loomuliku valiku hüpoteesist. Kőik juhuslikud variatsioonid järgivad kindlaid, ehkki keerulisi matemaatilisi seadusi ning ei anna seletust liikide mitmekesisusele. Molekulaarbioloogia uusi avastusi on üha raskem sobitada evolutsiooniteooria raamidesse: ("Scientific Research, vői. l, no. 10 Oct. 1966. Lk. 33-35); seni pole veel leitud adekvaatset bioloogilist mehhanismi, mis seletaks nii suurt hulka tőendeid.

Mortimer Adler märgib, et inimene on vőimeline tegema palju niisugust, mida loomad ei suuda. Loom tegutseb instinktiga talle omaste seaduspärasuste pőhjal, mis on kohaldatud muutustele füüsikalises ruumis tema ümber ja on kinnistatud iga liigi jaoks kindlate piiridega. Inimesel on aga vőime leiutada, kujutleda, valida ja unistada - vőime luua "uusi" asju. Loomi vőib őpetada lahendama piiratud keerukusega ülesandeid, kui loom tunneb vajadust ülesande lahendamiseks, kuid ükski loom ei suuda filosofeerida, srtukturaliseerida ega abstraktseid kujutlusi edasi anda. Mitte ükski loom ei ole kultuuriliste ega kunstiliste kalduvustega, ta ei oma südametunnistust ega soovi jumaldada. Ahvidest ei saa ei pühakuid ega patuseid, poeete ega kunstnikke, teadlasi ega filosoofe. Jumal ütles: "Maa toogu esile..." kogu loomariigi loomise kohta, inimese kohta aga ütles Ta: "Tehkem inimesed oma näo järgi" (l. Mo. l, 2b). Inimene oma vaimsuses ja moraalsuses on loomariigist sama erinev nagi lind lennukist. Ta on isiksus, oma armastava Looja miniatuurkujutis, kindlapiiriline ja ainult talle omase elukäiguga.

4) BIOLOOGILISED TŐENDID - Embrüoloogia, vőrdleva anatoomia, taksonoomia ja teiste teadusharude valdkonnast vőime leida piisavalt fakte elusorganismide biokeemiliste ja füsioloogiliste omaduste sarnasuse kohta. Vastuvaidlematu on fakt, et erinevatel organismidel on palju sarnasusi. Kuid darvinism vaatab harilikult mööda tősiasjast, et need tőendid on vaid veenvat laadi - samahästi vőivad nad kinnitada ka vastupidist, nimelt veendumust loomisest! Sest sarnasus ei tähenda veel üldist sugulust, vahest ainult üldist algkavandit. Et kőikidel struktuurvormidel on kavand, mis nende funktsioonide jaoks kőige paremini sobib, siis on ju täiesti mőistlik omistada see Kavandajale, kes andis igale loodule sobivaima struktuuri. Ka kala ja allveelaev on üldjoontes sarnased, kuid kellelgi ei tule pähe neid verevendadeks pidada. Seetőttu on niisugused tőendid ainult veenvat, mitte kinnitavat laadi.

Loodusliku valiku doktriin nőuab igalt muutuselt, et see tooks liigile kindla paremuse "valikuks". Ometi on uuringud näidanud, et organismid omavad ka vőimeid, mis leiavad kasutust väga harva vői kogunisti mitte. Näiteks aitavad loote arenemisele kaasa mitmed väga keerukad mehhanismid. Harvadel juhtudel vőib üks neist mehhanismidest "rikki minna". Sel juhul vőtab sageli täiesti uus mehhanism eelmise funktsiooni üle ja produtseerib nőutud struktuuri! Mőnikord on varuks koguni kolm -neli "varumehhanismi". Et aga esimese süsteemi tőrge on väga harv juhus, siis on raske mőista, kuidas on need teised arenenud ja töökorras püsivad.

Lisaks eksisteerib veel tuhandeid organeid mehhanismidega, mis lubavad keeruliste ja üksteisest sőltuvate struktuuride üheaegset arenemist. Näiteks on raske mőista, kuidas sai selline keeruline organ nagu silm areneda vaid ühest valgustundlikust vahatükikesest - kui ta ei ole lőplikult valmis, on ta organismile kasutu, samas kui iga silma osa sőltub oma funktsioonides teistest. Isegi silma looteline areng on vajadusepohise arenguga vastuolus, sest lootesilm ei muutu järjest keerukamaks, vaid iga osa valmib eraldi ning liidetakse hiljem harmoonilisse ja integreeritud süsteemi.

< Tagasi

Järgmine peatükk >>>

Soovita antud lehte sõbrale