MAA ENNE JA PÄRAST VEEUPUTUST

Enne veeuputust oli Maal kolmekihiline atmosfäär. Välimiseks kihiks oli praegusest tublisti paksem osoonikiht, sest osooni pőhjustajaks on lühilaineline päikesekiirgus, hävitajaks aga pikalaineline Maa - vői päikesekiirgus. Enamik Maalt tulevaid pikki laineid ei suutnud aga sisemisest veeaurukihist läbi tungida ja seda hőrendada. See osoonikiht oli vajalik elu kaitsmiseks planeedil. Praegune madala kontsentratsiooniastmega osoonikiht asub 10-40 km kőrgusel Maa kohal. Kontsentratsioon on seal ainult 1-3 sajamiljondikku vőrreldes tihedusega merepinnal. See kiht kaitseb meid päikese lühilainelise kiirguse eest, näiteks surmava ultraviolettkiirguse eest, mis on vőimeline lőhkuma keemilisi sidemeid protoplasmas ja hävitama sel teel elu. Pikkade lainete toimel muutub osoon tavaliseks hapnikuks. (Vt pilti)

Enne veeuputust kaitses osoonikiht inimest lühilainete eest, vőimaldas aga pikkadel lainetel siiski läbi pääseda. Troposfääris oli osooni vähem. Seda pőhjustas soojustasakaal ja veeauru sisemise kihi poolt tekitatud "kasvuhoone-efekt". Osoon on tervisele kahjulik, pőhjustades keha metabolismile sekundaarseid kahjustusi. Arstidel, kes töötavad kergelt osoneeritud atmosfääris, on eluiga keskmisest seitse aastat lühem! Veeuputuse eelsed inimesed olid aga selle elulühendava mőju eest kahel viisil kaitstud ning elasid seetőttu kauem ning vananesid aeglasemalt. Just seda räägib Piibel! Esimene Moosese raamat osutab eluea kiirele lühenemisele veeuputusjärgsel perioodil (l.Mo. 5, 3-32; 11,10-32).

Keskmine atmosfäärikiht oli samane praegusele, välja arvatud mőningad erinevused protsentuaalses koostises: O2 - 20 % (praegu 21%), N2 - 74% (77%), CO2 - 0,2-0,25% (0,03%), H2O - 3-5% (0,5-1%). Madalamas atmosfäärikihis pidi osooni olema O % vőrreldes praeguse 0,001- 0,01 ppm., samal ajal kui ülemises oli see arvatavasti kuni 10 ppm. (praegu 1-3 ppm.). Need muudatused vőiksid väga hästi olla vőtmeks mőistatusele, miks loomad kasvasid suuremaks ja elasid kauem ning miks praegustel polaaraladel valitses kunagi troopiline kliima.

Seespoolsemaks kihiks oli veeauru kiht, mis kastis maad nagu soe tekk. Sellele osutavad ka l. Mo. l, 6-7 ja Ii. 38,4-5.9. "Taevalaotus" esineb siin atmosfääri, "mähkmed" aga katva pilvevaiba tähenduses. Antiiksed pärimused räägivad, et vanasti "rippus taevas madalal". Sellise veeaurukihi paksust on hinnatud 1-2 km ja arvatakse, et see asus kusagil 2-3 km kőrgusel merepinnast. Selline kaitseekraan ei hoidnud ainult osooni taas hapnikuks muutumast ega kaitsnud kahjuliku kiirguse eest, vaid tasakaalustas ka Maa ööpäevase temperatuuri, nii et Maa ei kaotanud öösel eriti palju soojust ega saanud seda päeval ka kuigipalju juurde. Päeval oli niiskus arvatavasti küllastuspunkti juures; öö saabudes tői temperatuuri alanemine mőne kraadi vőrra endaga kaasa kaste tekkimise ning tugeva uduloori mahavajumise. l. Mo. 2, 5 vihjab, et just niiviisi toimus Maa kastmine.

< Tagasi

Järgmine peatükk >>>

Soovita antud lehte sõbrale